pühapäev, detsember 10, 2017

Üle künka

Putukal on  (varahommikuti, üle künka bussipeatusesse mineku ajal) selline mäng, et ta annab mulle kaks teoreetilist valikut, millest ühte pean ma eelistama. Vanasti olid need lihtsad - "Ema. Kas sa tahaksid olla traktor või helikopter?" - nüüd järjest keerulisemad.
Üks hiljutine oli selline:
"Ema. Kumba sa eelistaksid, kas abielluda mehega kes on VÄGA TUGEV, nii tugev, et oskab kõike teha, ta suudab isegi koristada! - või mehega, kes on väga rikas ja sureb varsti peale pulmi ära."
Kõik kurnatud koduperenaised saavad siinkohal kaasa mõelda.

Viimati küsis ta aga:
"Ema. Kumba sa eelistaksid - kas seda, et sul ei ole üldse kandu  - või seda, et sul on ainult need kolm sõrme-" näitas kolme keskmist sõrme, pöial ja väikesõrm peopessa surutud. 
Natuke häirituna küsisin vastu, kas mul oleks nimetatud kehaosad puudu sünnipäraselt või jääksin neist ilma mõne trauma tõttu.
"Ei, sa jääd lihtsalt magama ja kui ärkad, siis ei ole enam ühte või teist."
Mõttepaus.
"Aga teistel ümberringi oleks nii kannad kui sõrmed alles?"
"Jah. Teistel oleksid need alles. Aga mõtle, ilma kandadeta saaksid sa väga hästi kõrgeid kontsi kanda!"

Rasked valikud, neh. Ääremärkuse korras olgu öeldud, et ma ei kanna üldse kontsadega jalatseid.

1 kommentaar:

mustkaaren ütles ...

Lahe, need kysimused pakuvad mõtteainet ja valmistavad ette eluks vanaduses.